Eile nägin ma Eestimaad.!

Olgu nii. Ma ei ole väga ammu siia midagi kirjutanud, sest ma ei tea, mida kirjutada. Olen olnud tavaline mina ja ma ei oskagi ennast teisiti kirjeldada. Noh, muidugi suutsin ma jälle haigeks jääda. Just lugesin oma viimast postitust, mis ma jaanuaris tegin ja naersin vaikselt oma ette. Siis olin ka haige, vaat kus lops!

Igastahes alustaksin sellest, et rääkisin Eglega (saksa keele õpetajaga) ja mõtlesime, et mida ma tulevikus tööna teha sooviksin. Mina siis ütlesin, et soovin arstiks saada, aga ei ole kindel, et ma sisse saan ülikooli või kas ma üldse hakkama saan oma alal. Siis hakkasime hinnetest rääkima ja ta palus mul kolm head omadust enda juures öelda. Ma ei osanud. Saate sellest aru, kuidagi vingerdasin need kolm sõna kokku. Ma oleksin seal klassis ääre pealt tahvlilapiga saanud. Õnneks ei ole Eglekene nii vägivaldur :)

Teiseks võiksin mainida, et emps tegi juhendajaloa ära ja ma saan temaga ka nüüd sõita. Eks ta natukene kramplik ole seal kõrvalistmel, kus mina tavaliselt istusin, aga saab hakkama :)

Kolmandaks võiks välja tuua selle, et ma tahaksin endal kodus vannitoa ära värvida. Ühesõnaga - REMONT. Olen võib-olla imelik, kindlasti olen, aga see oleks lihtsalt suurepärane. Teen isegi joonised valmis emale, et näidata, millist vannituba ma tahan ^.^

Hetkel olen ma totaalselt väsinud ja ei suuda eriti silmigi lahti hoida. Aga just tuli mõte, mida siia veel kirjutada. Nimelt hakkas mulle meeldima Rootsi heavy metal bänd "Sabaton". Täiesti lõpp, kui hea muusika neil on. Nad tulevad 27. märts Tallinna Rock Cafe'sse ka veel. Neil on ajalooline taust lauludel, näiteks maailmasõjad või siis midagi muud, aga ajalugu on teemas. Siiani meeldib mulle kõige rohkem "40:1", suurepärane lihtsalt. 

Mul ei olegi rohkem lisada. Nautige seda vaheaja natukest ja olge niisama mõnusad. Kunagi kohtume veel ja üritan vaheajal veel kirjutada oma armsasse blogisse (loodan, et õnnestub) :)

FERWELL!

Everything has changed.!

Tere kallid sõbrad. Palun tulge võtke mul need raamatud käest ära. Ma lihtsalt ei suuda enam pidama saada. Muudkui aina loen ja laulan ja õpin. Normaalne elu mul. Nüüd tuli eile välja, et mul on gripp ja elu on ilus. Koolis tundub vana viisi minevat. Ma looodan, et midagigi paraneb, aga vaatame ja elame. 

Hakkasin oma ühte raamatut uuesti kirjutama eile ja ma luban neile, kes tahaksid seda kunagi lugeda, et kui ma ta valmis saan, siis prindin välja ja siis võite tulla küsima mult seda. Kui muidugi soovite :) Pea on nii paks ja ei oskagi eriti midagi kirjutada. 

Tuli meelde tänane vene keele tund, kus õpetaja ütles: "Teeme sõnade kordamist. Mina ütlen ühele teist sõna ja siis nii edasi läheme." Siis tuli mu klassiõe kord mulle sõna öelda. Mul pea valutas ja ma saatsin ta sinna, kuhu päike ei paista. Kõva häälega. Olen kuri olen, aga kõik peale tema naersid. Mina küsisin järgmiselt siis sõna ja noh, sinnapaika see jäi. Keemia tunnis ta ei vahetanud minuga isegi mitte ühtegi sõna. Nojah :) Muud ei oskagi öelda. 

Praegu on siuke ZOMBI tunne. Ma ise ka ei saa sellest aru. 

Mõtlesin tõesõna oma uurimistööga hakata nädalavahetusel tegelema. Vaatame, mis siis saab. Keegi võiks vahepeal endast ka märku anda. 

Ma olen hakanud elu üle järele mõtlema. Ma ei taha endalt elu võtta, kuigi vahest on siuke tunne, et ma nüüd kohe panen oma puusärgi selga ja liigun Luciferi poole. Ma olen endalt elu võtmiseks liiga nõrk. Ma olen siukse kurva lõpuga raamatuid lugenud ja tõesti tekib selline tunne nagu elu on midagi nii väärtuslikku, et ükski inimene ei tohiks seda endalt ise võtta. Tõesõna soovitan lugeda sellist raamatut nagu "Minu oma" autoriks on Kristi Rebane. Suurepärane raamat. Teine on "Surnud liblikad", aga autori nime jään hetkel võlgu. Eks ma olen selline nohik, kellele meeldib raamatuid lugeda. Nimelt ma elan ennast neisse sisse ja siis, kui keegi sureb, siis nutan, sest see tundub reaalne ja kurb. 

Vahel tunnen, et mul on üleloomuliku võimed panna inimesi igasuguseid asju arvama. Ma tõesti ei tea, kes ma olen ja mida ma elult tahan. Ma olen vist liiga noor ka selleks, aga sinna paika see seekord ka jääb. Elu on ju ilus. Kui Sa elu ei hoia, siis ei hoia elu sind. Mida ma ikka filosofeerin. Las ollab.

Igastahes soovin ma Teile kena reedet ja ilusat nädalavahetust. Olge ikka mõnusad ja naeratage, sest elu on ilus ja kui elu on ilus, siis läheb Sul hästi ja kui Sul hästi läheb, siis läheb Su lähedastel ka hästi ja siis ongi see ring otsast pihta. 

Nägemist!

Lemmikpilt meie Jonnukesekesest :)

Elevate a little higher.!

Terekest mu armsad lugejad! Olen ikka unarusse jätnud Teid, aga ma ei saa sinna eriti midagi teha, kui mul siia eriti midagi kirjutada ei ole iga päev. Ma üritan siis Teid kurssi viia, mis mu elus viimasel ajal juhtunud on. 

Elu on ebaõiglane! Selle kirjutasin ma sellepärast, et nii ma tunnen ennast iga päev. Aga see oli minevik. Pärast seda suurepärast aastavahetust on mu elu küll parem olnud. Viimasel ajal olen hakanud mõtlema: Miks inimesed minuga suhtlevad? Jälle see sama vana kulunud küsimus, aga minule ei jõua see kohale. Olen küll üritanud igasuguseid asju leida, aga ükski neist ei ole olnud piisav või sobiv. Aga unustame selle eks. 

Elu omab imelikke keerdkäike! See on jällegist sellepärast, et eile kui ma olümpiaadil istusin olin ma jumala kindel, et sellest midagi head välja ei tule, sest ei osanud enda arust eriti midagi. Ja siis tuleb välja, et sain teise koha. Tõesti midaa??? No ja mu reaktsioon oli tasemel, kui ma seda lugesin. Istusin Auli juures plikade arvutis ja ootasin kirja avanemist. Lugesin siis selle läbi ja hakkasin nutma. Normaalne kas pole mitte nii? :) Jane karjus: "Auli! Kelly sai II koha!" Siis mul oli nagu mida asja. Jane tõi mulle paberit ja siis nad kolmekesi kallistasid seal mind: Jane, Aune ja Merka. Normaalne elu ikka.

Elu on nagu raamat! Olen hakanud viimasel ajal jälle raamatuid lugema ja mõtlema elu üle. Kaks viimast raamatut, mis olen läbi lugenud on kurva lõpuga ja siis ma istun ja nukrutsen oma ette.Oeh jah :)

Aga hetkel ma enam ei jaksa kirjutada! Olen ka läbi nigu läti raha :) 

Head ööd. Ilusat päeva, oleneb millal loete. Ärge olge mossis ja nautige oma aega ja elu :)

Thinkin' of making a new sound.!

I'm back :) Tegelikult on mu elu omadega suht joondes, aga pole kaua oma sõpradega suhelnud. Airo on vist mu täiesti ära unustanud ja Maanuga pole ammu õues käinud, aga ma loodan, et see nn. Maailmalõpp paneb meile mõistused pähe. :)

Olen olnud pikemat aega tiba haige, aga sellest ei ole lugu, kui ma siuke naerupall olen :) Kodus on mul ju üks pisike loomake, kes naerma ajab no ja mida sa teed, peab naerma :)

Lisaks olen paljuuuuuu õpinud, mida ma üldse ei viitsi, vaheajal peaks hakkama oma uurimusega tegelema ja siis ka keemia olümpiaadiks asju lahendama. Puuuhh, jube kohe mõelda, et vanusega lisandub nii palju lisakohustusi. Täiesti jube lihtsalt, ma ei või. Iga korraga, iga päevaga muutub elu raskemaks. Mul on tegelikult kõrini oma elu edendamisest. Mingi osa minust on masenduses, teine osa jällegi stressis ja kolmas osa hoolitseb selle eest, et mitte keegi ei näeks kahte esimest osa. Paar nädalat tagasi nutsin end igal õhtul magama. Praegu mõtlen, et olen mina ikka naiivne küll. Oli siis mõtet nutta millegi üle, millest ise ka aru ei saanud. Aga teate mida? Ma ei osanud tol hetkel muud teha.

Igastahes ajas mu klassiõde mind natuke tigedaks. Ta ütles, et koorilauljast ei saa kunagi soololauljat. Mul oli terve päev nii halb tunne. Ta muudkui hõõrub mulle nina alla, et ma olen koorilaulja. Jah, mina Kelly Arula olen koorilaulja, aga see ei tähenda, et see muutuda ei võiks. Olen ju küllalt julge, et laulda, aga mitte piisavalt julge, et suure rahva ees laulda. 

Siinkohal sooviksingi Teile kallid lugejad avaldada ühe minu suurima soovi, mis on isegi minu jaoks ebareaalne, aga kui Sa ei unista suurelt, siis mis mõttega sa üldse unistad. Juba väikesest peale on olnud minu unistuseks laulmine :) Laulsin pidevalt kodus ja siis kui õde segas kittusin emmele ära ja hakkasin nutma, kui ta edasi segas. Siis tuli kool ja mind tahtis lauluõpetaja koori laulma. Sealt hakkaski minu teekond. Esimene aasta esimene hääl, teine ja kolmas aasta teine hääl ja kolmas kuni kuues aasta (võib ka öelda seitsmes) kolmas hääl. Hetkel olen hakanud mõtlema kitarri õppimisele, mis on ka minu unistus ning omale sünnipäevakingiks teeks küll ühe kitarri :) Üks päev siis hakkasin mõtlema, miks ma tahan laulda ja ma ei leidnud vastust. Läksin hilisõhtul magama ja nägin unes, et mul oli vaja kontsert anda Londonis ja mujal maailmas. Esimene kontsert minu elus, mina ja minu kitarr suure rahva ees. Kuskil 10 000 oli neid äkki ja ma laulsin ning siis muutus lava teiseks ja mul oli juba oma bänd ning siis ma nägin oma plaate, mis muusikapoes müügil olid, andsin autogramme. Ma tahaks, et mu elu olekski selline, see on minu unistus.Vaatame, mis tulevik toob :)

Kõik see aeg, mis ma pole blogi kirjutanud, olen igatsenud kirjutamist ja siis, kui oleks aega kirjutada on väsimus peal ja ei jaksa. Mul on olnud siis eelnevalt räägitu põhjal järeldades tihe graafik, aga tegelikult olen ma pidevalt nii väsinud ja magan enamus ajast. Tõusen üles, siis õpin joon teed ja uuesti magama. Mul on värvikirev elu ma tean :)

Paneks siis mõne pildikesekese ka siia :)

Ma ütleksin lisaks nii palju, et ma ei ole üldse normaalne :)

Aga ma ei ole ka ainuke, kes on ebanormaalne :D

Tegelikult on mul üks väikene üllatus veel. Nimelt mõni aeg tagasi, kui ma veel hullemini haige olin, otsustasin natuke laulda linti :) Lindistasin fotokaga oma laulu. Kvaliteet ja kõik on halb, aga Aulile tuli tibutagi selga, kui ta kuulis seda :) Ma olen seal alguses väärakas ja üleüldse ka, aga miskipärast see väärakas seal videos meeldib mulle :)

Igastahes andke teada, mis arvate ja SAYONARA! :)

You are perfect to me.!

Igastahes on mul hästi läinud koolis ja värki. Terve nädal ainult viisi lendas, peaks sama moodi edasi laskma. Hetkel on küll tunne, et maailm variseb kokku. Sellepärast otsustasin teha ka blogi, et kõik oma tunded siia kirja panna.

Nimelt 7 aastat tagasi samal kella ajal ootasin mina oma ema ja isa koju. Kuskil 50 minuti pärast tuli minu ema üksi ja ütles, et mul ei ole enam isa. Sellele tagasi mõeldes teeb see nii palju haiget. Tõsiselt. Tema matusel rääkis üks naine, et mu isa ütles talle, miks ta oma infarktidest ikkagi eluga välja tuli. 4 infarkti enne seda viimast ja surmavat. Mu isa ütles talle, et ta nägi oma keha lamamas ja kuidas arstid teda elustasid ja ütles iseendale, et ta peab tagasi tulema, sest mina ei ole piisavalt suur. Ta ütles sellele naisele, et ta elas minu pärast, et mina olin tema elu mõte. Ma ei suuda isegi praegu ennast tagasi hoida. Nutan ja igatsen.

Ma lihtsalt tahaksin teada, et miks. Ta ju lubas, et ta on olemas minu juures nii kaua kuni ma 18 saan. 7 aastat ja 3 kuud ja 8 päeva liiga vara. Miks pidi nii juhtuma? Kas tõesti ei olnud võimalik oodata seda aega kuni ma 18 saan. Miks pidi keegi ta minult ära võtma? MIKS?

19.30 suri ta viiendasse infarkti. Ma võin seda maha salata, aga ma ei saanud piisavalt aega oma isaga koos olla. See oli liiga väike aeg. Nüüd aastaid hiljem kui tahaksin küsida tema käest oma vanaema ja vanaisa kohta üldse temapoolse suguvõsa kohta ei ole mul seda võimalust.

Mul on tekkinud pidevalt selliseid mõtteid, et kas ta on uhke minu üle? Kas ta on uhke minu saavutuste üle? Kas ta armastas mind? Kas ma olen oma perekonnale hea inimene? Kas ta on rahul, et mul praegu selline elu on? Kas ta tahtis, et ma selliseks kasvaksin? 

Mulle on korduvalt öeldud, et ta saadab mind kaitseinglina ning mõnel korral olen seda isegi tundunud. Aga miks ta ei võiks elada? Ta oleks küll vana, aga siiski ta oleks elus.

Ma ei taha Teile kallid lugejad ka halba tuju peale ajada, aga ma lihtsalt pidin ennast kuidagi  väljendama. 7 aastat juba, aga tundub nagu kõik oleks juhtunud alles eile. 

No scientists or biology.!

Igastahes on terve minu vaheaeg möödunud lebotades :) Ma armastan oma vaheaega :) Olen natukene oma elustiili muutnud ehk varem magama läinud ja varem üles tõusnud. Ja seda kõike oma armsa karvapalli pärast. Ta ei karda isegi pimedas mind otsima tulla ja istub praegu mul süles ning tahaks klaviatuuri rünnata :D

Terve nädal ma olen olnud kodus, lebotanud, telekat vaadanud ja maganud oma armsa Mõmmiga. Ta on lihtsalt nii armas :) Hommikul ajab mind üles ja eile hommikul tõusin üles, tõmbasin ruloo üles ja mõtlesin natuke veel tukkuda, seega ronisin tagasi. Natukese aja pärast kuulen, kuidas keegi nagu roniks, hüppan siis voodist alla ja keda ma näen. Mõmmi on tulnud mind äratama :) Ta nagu tundis ette, et ma jään muidu magama.

Ma olen temaga hääääästi palju mänginud ja tegutsenud. See on lihtsalt ulme, kuidas see pisike kiisu paneb mind ja mu ema lihtsalt naerma :) Ema ütles ka mulle, et varem ma olin kodus koguaeg mossis ja tõsine, aga nüüd olen rõõmus, pidevalt naeratav ja kõvasti naerev noor neiu :) Oi, kuidas ma neid kahte armastan :) 

Esimene kord kui ta mind naerma ajas oligi esimene õhtu, kui ta tuli. Ma lamasin diivanil ja ta tuli minu juurde. Jäi minu kõrvale pikali näoga minu poole. Ma ütlesin talle, et ta kukub nii ja natuke aega hiljem kukkuski, aga sai küüntega kinni diivanist. Ma lihtsalt naersin südamest :)

Pole ammu oma tuttavatega eriti rääkinud :) Thea rääkis täna, et Tõnu ja Marek käisid tal üks päev poes. Ja muud ma eriti polegi kuulnud kellestki. Kassiga olnud niivõrd palju mängimist :) Iga hetk pean vaatama, et ma talle peale ei astu, sest ta on niivõrd kiire :) Ta tegutseb nii mida ta sööb. Ühel päeval andsin talle pehmet toitu küülikulihaga ja ta jooksis terve päeva ringi. Naljatasin emale, et kui talle linnulihaga anda, siis hakkab ta lendama ja nii peaaegu juhtuski :) Ta hüppas nii paljudest kohtadest alla jne.

Ma tõesti räägin nii palju Mõmmist. Aga ma olen lihtsalt nii kiindunud temasse, et miski ei suuda meid lahutada ;D

Eile käisin õppesõidul Rakveres ja õpetaja ütles, et ta teeb mulle asja raskemaks. Läksime ühest järsust mäest üles ja ütles järsku jää seisma. Ma tegin tõusupealt kohalt minekut ja mul tuli see suurepäraselt välja ;)

Mõtlesin küll, et kirjutan siia ilgelt pika teksti maha, aga ei oska enam millestki kirjutada :) Pole enam materjali piisavalt. Üritan koguda ja homme uue postituse teha :) Seniks nägemiseni :)!

Sometimes you have to be your own hero, because the people you can't live without can live without you.!

No nii, on teisipäev, mul mingi imelik tung peal. Lampi otsisin ennist oma hüppenööri välja ja hakkasin hüppama. Emps sai tigedaks ütles, et toas ei hüppa. Mis ma edasi tegin oleks hea küsimus. Ma panin riide ja läksin õue hüppama, siis ma väsisin suht ära, puhkasin natuke ja siis läksin jooksin natuke. Kust selline energia mulle tuli, seda ma ei tea. 

Täna hommikul kui ma mõtlesin sellele, et pean sõitma minema, siis olin kindel, et õpetaja ei luba. Liivi Heinla siiski. Läksin siis ilusti küsima. Tema nähvas, et mine, aga järgmine tund pean ma vastama hindele talle. Võtsin talt allkirja ja läksingi. Normaalne tädike. Ma puudun tema tunnist liiga palju vist. Vahet pole. Ma tahan oma load järgmine aasta kindlasti kätte saada. Ma ju siiski pean harjutama. 

Varsti peaksin omale kiisupoja saama :) Nimeks panen kas Dusty või Hazza :D Mind ei huvita, kas ema sellega nõus on või ei :D

Mul on jälle lugemistuhin peal. Kui mina loen, siis elan ennast peategelase rolli sisse ja see ongi minu eelis raamatu lugemisel. Laupäeval ma just lõpetasin oma viimase raamatu. Miks see läbi pidi saama?? :( Eile hakkasin uut raamatut lugema :D jeah :) Ma võin ju friik tunduda, kellele meeldivad raamatud, aga ma lihtsalt olen selline :) Don't judge a book by its cover :)

Just nii, homme on koolituse autasustamine ja siis saab tšillida natuke kuni bussile ja kooli tagasi. NICE! Ma ei viitsi viimastest tundidest puududa ka, sest seda rohkem vaja järgi õppida. LOLLUS!!

Mis kõige toredam. Reedel on meil 6 tundi õpetaja Liivi Heinla ja arvatavasti ka õpetaja Anneli Särjega metoodikas. Uurimustöö koostamine ju siiski. See ka vaja selgeks saada. Piinamine viimasel päeval. Jube lihtsalt. Aga loodan, et see on huvitav.

HUZZAH!!