You are perfect to me.!

Igastahes on mul hästi läinud koolis ja värki. Terve nädal ainult viisi lendas, peaks sama moodi edasi laskma. Hetkel on küll tunne, et maailm variseb kokku. Sellepärast otsustasin teha ka blogi, et kõik oma tunded siia kirja panna.

Nimelt 7 aastat tagasi samal kella ajal ootasin mina oma ema ja isa koju. Kuskil 50 minuti pärast tuli minu ema üksi ja ütles, et mul ei ole enam isa. Sellele tagasi mõeldes teeb see nii palju haiget. Tõsiselt. Tema matusel rääkis üks naine, et mu isa ütles talle, miks ta oma infarktidest ikkagi eluga välja tuli. 4 infarkti enne seda viimast ja surmavat. Mu isa ütles talle, et ta nägi oma keha lamamas ja kuidas arstid teda elustasid ja ütles iseendale, et ta peab tagasi tulema, sest mina ei ole piisavalt suur. Ta ütles sellele naisele, et ta elas minu pärast, et mina olin tema elu mõte. Ma ei suuda isegi praegu ennast tagasi hoida. Nutan ja igatsen.

Ma lihtsalt tahaksin teada, et miks. Ta ju lubas, et ta on olemas minu juures nii kaua kuni ma 18 saan. 7 aastat ja 3 kuud ja 8 päeva liiga vara. Miks pidi nii juhtuma? Kas tõesti ei olnud võimalik oodata seda aega kuni ma 18 saan. Miks pidi keegi ta minult ära võtma? MIKS?

19.30 suri ta viiendasse infarkti. Ma võin seda maha salata, aga ma ei saanud piisavalt aega oma isaga koos olla. See oli liiga väike aeg. Nüüd aastaid hiljem kui tahaksin küsida tema käest oma vanaema ja vanaisa kohta üldse temapoolse suguvõsa kohta ei ole mul seda võimalust.

Mul on tekkinud pidevalt selliseid mõtteid, et kas ta on uhke minu üle? Kas ta on uhke minu saavutuste üle? Kas ta armastas mind? Kas ma olen oma perekonnale hea inimene? Kas ta on rahul, et mul praegu selline elu on? Kas ta tahtis, et ma selliseks kasvaksin? 

Mulle on korduvalt öeldud, et ta saadab mind kaitseinglina ning mõnel korral olen seda isegi tundunud. Aga miks ta ei võiks elada? Ta oleks küll vana, aga siiski ta oleks elus.

Ma ei taha Teile kallid lugejad ka halba tuju peale ajada, aga ma lihtsalt pidin ennast kuidagi  väljendama. 7 aastat juba, aga tundub nagu kõik oleks juhtunud alles eile.