Keep it together.!

Nojamh, siis :) Airol oli võimas sünnipäev ;) Ma oleks elus esimest korda inimesele sõna otseses mõttes kallale läinud. Sitaks lahe tunne oli :) Hetkel olen tundetu.

Viimasel ajal on mul olnud selline tunne nagu inimesed mu ümber ei hooli, valetavad mulle ja mis kõige parem ei salli mind. Aga teate, mis mina arvan? Mina arvan, et see on nende probleem, kes seda teevad. Mina olen seda siis natuke põhjustanud, sest süü ei ole kunagi ühe poolne. Mina olen ju see küla patuoinas, kes pidevalt midagi nässu keerab ja ometi täna kui olin tukka piiranud, Maik ei saanud üldse aru ja Elerin oli oma maja ees ja küsis, et kas ma lõikasin juukseid.

Mis kõige toredam. Olime õues, hakkasime lendavate taldrikutega mängima ja siis tulid Maanu ja Tõnu ja Airo (läks tuppa). Hakkasime siis Tõnuga mängima ja keegi viskas väikese oranži mängutaldriku minu suunas, aga see oleks maha kukkund. Lõin sellele jalaga ja püüdsin kätte. Kõigil oli imestus suur nagu minulgi :) Siis mängisime edasi, pimedamaks hakkas minema. Kõik hakkasid Liisut kiusama ja siis lõi järsku terav valu kõhtu ja ikka ma ei tea, miks. Istusin liivakasti ääre peale. 

Kui olin vahepeal toas käinud, siis õues hakkasime lampi Maigi ja Keviniga igasugustest asjadest rääkima :) Imelik oli nendega sellistest asjadest rääkida, aga samas ka lahe.

Olen otsustanud rohkem hakata joonistamisega tegelema. Kõik pildid panen enda toa seinale. Ja ühte asja otsustasin paremini selgeks õppida :) SEE ON MUL VERES, nagu Airo mulle karjus Kadrinas diskol :) 

Jamh, elu on selline :) Mõtlesin, et lisan Maigist ka ühe video siia, mis teha sai kuskil kuu alguses :D 

Mingi imelik hääl on lõpupoole, mis täiega segab, ei oska öelda, miks :)

Jamh ning seda pilti ma armastan :)

 Ja veel mõned pildid siis :)

Peaksin mainima, et selle pildi olen mina teinud ning see on nii hästi tabatud :) Kas ma olen ainuke, kes näeb, et elevant naeratab? :D Lebolife!

SAYONARA!!

Iga vesi jõuab ükskord jõkke.!

Leidsin täna ühe luuletuse, mis 10. klassi ajal kirjutasin. Mõtlesin, et pole ammu kirjutanud ja peaksin hakkama uuesti kirjutama. Ja see on siis sissejuhatuseks :)

Vaikse vee vulin,

mõnus rahulik sulin.

Päikeseloojangu võlu

veepeegli tagasihoidlik ilu.

Kallis Päike, palun

ära upuu suurde merre.

Ma ei tea, kuidas seda talun,

sest sa tood rõõmu meie perre.

Suur sinine meri

Su õhtuks ära sööb.

Sügav sinine meri

Su lihtsat ilu joob.

Kuid miks see meri

korraga kuumaks ei lähe.

Sa ise oled punane kui veri,

see lihtsalt ei mahu mulle pähe.

Meri on suur ja lai,

kuid Sina oled siiski suurem.

Ma siiski istun siin, kui kai

ja väiksemaks muutub murekoorem.

Unustan oma mõtted,

pea puhtaks neist pühib tuul.

Tal on mingid imelikud võtted

ja järsku on laul mu suul.

See müsteerium, mis piinab mu hinge,

värvikirevamaks teeb selle pinge.

Mu silmad täituvad pisaratega,

jälle jääb see vesi me vahele.

Kuid siiski õnnepisaratega,

mida jagub vaid meile kahele.

Las loojub see suur päike,

sest veel tähtsam on vesi.

Mitte, et ma tahaks, et tuleks äike,

vaid las see päike puhkab veidi.

Vaikse vee vulin,

mõnus rahulik sulin.

Ma tean, et see luuletus ei ole kõige parem, aga ma mäletan väga hästi kuidas ma kirjutasin seda. Kujutasin, et olen mererannas ja kõik on hästi, elu on ilus ja mu mured kaovad koos tuulega ära. Siis võtsin pastaka kätte ja hakkasingi kirjutama. Ma tean, et ei ole eriti hea kirjutaja, aga igas inimeses on mingi väike riimipiisk sees. Ja vahel tuleb see lihtsalt välja lasta :)

Lisan siis mõned pildid ka, mis ma Neerutis tegin, kui empsiga jalutamas käisin :)

SAYONARA!

Somebody help me.!

Okei, ma pole vääääääga ammu kirjutanud siia, aga olen tagasi Eestis, mul on olnud mega aeg. Maigi reaktsioon. Helena reaktsioon. Õhtu Jonnuga. Marek ja Tõnu ning Airo, Krissu ja Helena ja Auliga öösel hernel käimine. Siis see, kuidas kõik on järsku hakanud mind superstaari saatma. Ausalt ma ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiitsi siia kirjutada hetkel, mingi päev kirjutan  täpsemalt, mida teinud olen ja värki :D

No hard feelings, especially you JONNU! :D

SAYONARA!