Iga vesi jõuab ükskord jõkke.!

Leidsin täna ühe luuletuse, mis 10. klassi ajal kirjutasin. Mõtlesin, et pole ammu kirjutanud ja peaksin hakkama uuesti kirjutama. Ja see on siis sissejuhatuseks :)

Vaikse vee vulin,

mõnus rahulik sulin.

Päikeseloojangu võlu

veepeegli tagasihoidlik ilu.

Kallis Päike, palun

ära upuu suurde merre.

Ma ei tea, kuidas seda talun,

sest sa tood rõõmu meie perre.

Suur sinine meri

Su õhtuks ära sööb.

Sügav sinine meri

Su lihtsat ilu joob.

Kuid miks see meri

korraga kuumaks ei lähe.

Sa ise oled punane kui veri,

see lihtsalt ei mahu mulle pähe.

Meri on suur ja lai,

kuid Sina oled siiski suurem.

Ma siiski istun siin, kui kai

ja väiksemaks muutub murekoorem.

Unustan oma mõtted,

pea puhtaks neist pühib tuul.

Tal on mingid imelikud võtted

ja järsku on laul mu suul.

See müsteerium, mis piinab mu hinge,

värvikirevamaks teeb selle pinge.

Mu silmad täituvad pisaratega,

jälle jääb see vesi me vahele.

Kuid siiski õnnepisaratega,

mida jagub vaid meile kahele.

Las loojub see suur päike,

sest veel tähtsam on vesi.

Mitte, et ma tahaks, et tuleks äike,

vaid las see päike puhkab veidi.

Vaikse vee vulin,

mõnus rahulik sulin.

Ma tean, et see luuletus ei ole kõige parem, aga ma mäletan väga hästi kuidas ma kirjutasin seda. Kujutasin, et olen mererannas ja kõik on hästi, elu on ilus ja mu mured kaovad koos tuulega ära. Siis võtsin pastaka kätte ja hakkasingi kirjutama. Ma tean, et ei ole eriti hea kirjutaja, aga igas inimeses on mingi väike riimipiisk sees. Ja vahel tuleb see lihtsalt välja lasta :)

Lisan siis mõned pildid ka, mis ma Neerutis tegin, kui empsiga jalutamas käisin :)

SAYONARA!