Jagades mõistad, kes õde, kes vend.!

Igastahes olin mina eile nii osav, et suutsin oma varba vastu meie maja kõige tervamat seinanurka ära lüüa. Käisin siis  traumapunktis ja sealt öeldi, et oleks oma varba natukese teise nurga alt löönud, oleks jalg kipsis. Õnneks ei ole kipsi, aga paanika oli küll lahti :D

Mis siis veel? Aa, homme on muusika tunnis sügiskontsert, kus esinevad kõik meie klassi õpilased duettide ja tertsettidena :) Mina, Marianne ja Renata esitame ühte suurepärast laulu :D Mulle nii meeldib see :P

Mind paneb imestama see, kuidas ühest inimesest, kes on Su sõber võib järsku muutuda võõras. See on tema enda otsus, mind ei piina miski. Nimesid muidugi ei maini, nii palju ma inimest ikka austan ka. Lootuses, et ta saab sellest üle. Kõlas natuke valesti, aga see konflikt on ise ka üks vale.

Võta mul käest ja läheme koos,

jagatud murest jääb alles vaid pool.

Jagatud rõõm muudab suuremaks end,

jagades mõistad, kes õde kes vend.

She was hoping for a better world.!

Tõesti ma loodan, et saan elada rahus ja paremas maailmas. Aga kuidas see peaks võimalik olema, kui ma pean lahendama draamasid ja pidevalt satun ise tule alla. Vabandan, et mina olen selline, aga ma ei igatse ka kedagi taga, kui see keegi mu elust lihtsalt välja jalutab. Kui ta lahkub, siis ei ole ta kunagi tõeline sõber/sõbranna ka olnud. Ma ei vihja ega viita kellelegi hetkel, aga see teeb minule ka haiget, kui pean asju klaarima või midagi paremaks muuta ja satun ise kuskile tule vahele. Draama draama otsa. Aitab äkki? Ah, vahet ei ole enam.

Ma hakkasin jälle joonistama portreesid. Ma tean, et mul ei ole kunstiannet eriti antud ja, et need, keda joonistan ei ole üldse enda moodi, aga mulle meeldib ja kes teab, äkki kunagi, kui olen rohkem arenenud, siis joonistan inimesi sarnastena endale? :) Juuksed on ainukene asi, mis tavaliselt täppi läheb ja näojooned. Muud midagi :D aa, ja kulmud ka :D

Hetkel vaatan youtube-ist The Voice UK-d. Normaalne saade, Eesti võiks ka siuke asi tulla, siis oleksin kindel mineja :) Kus juures avastasin, et Mihkel Raud on megahea laulja :) Enamus ütlevad, et mida ka tema teab, kui kritiseerib inimesi, aga see, kuidas tema laulab. WOW.

Täna ma ei oskagi rohkem rääkida, kirjutada millestki, aga kindlasti kirjutan nädalavahetusel veel vähemalt korra blogi ja teen asjaga algust rääkides oma koolinädalast ka natuke ja tulevast samuti :)

Tsauki :)

I'm feeling good.!

Mis järeldusele ma täna koolis jõudsin: tee kui palju oskad, kuidas oskad, aga keegi ikka teeb Sinu pealt maha ja kasutab seda enda huvides. Ausalt öeldes ei meeldi mulle see, kui keegi minu pelat tunnis maha kirjutab või siis kontrolltöö ajal jube kaugelt piilub, et mis mina töösse kirjutan. On see siis normaalne? Mina vähemalt tunnen, et ei ole. Aga eks ma olen natuke imelik ka. Omad kiiksud ja värki.

Kaks päeva koolis olnud ning tunne on nagu juba terve igavik oleks seal käinud. Mõttetus! No jah, eks meil ole seda kooli vaja, aga tunniplaan minu arvates võiks olla paremini koostatud. Andke andeks, kui Teil on teistsugune arvamus. Ma õpin kuus tundi nädalas matemaatikat, aga arvatavasti ei lähe mul enamust sellest vaja. Normaalne.! Olen hakanud mõtlema tõsiselt enda muutmise peal nii sisemiselt kui ka välimiselt. Milleks üldse seda teha on minu peamine küsimus. Aga järeldus on koguaeg üks ja see sama- siis olen ilusam nii seest kui ka väljast, saaksin inimestega paremini läbi ja arvatavasti oleksin rõõmsam koolis.

Miks ma ei ole koolis enamus ajast rõõmus ja selline nagu kodus olen? Selles on süüdi eetika, mida kodus õpetati- koolis peab korralikult käituma, tunnis tasa olema ja kuulama, mida õpetaja räägib. Kas ma tahan seda teha, ei oska öelda, ühte ma tean kindlasti- õpin iseendale ja täpselt nii palju kui tarvilikuks pean. Kuskilt kuulsin, et inimesele jääb ainult 5% loengust meelde kuulmise abil. Loogiliselt võttes, kui teha märkmeid peaks see protsent olema suurem. Inimene peab oskama õppida, kui oma kodutööde tegemisel süsteemi ei kasuta, siis on enam kui kindel põrumine või siis see, et ma ei viitsinud teha. Süsteemi õppimises teha on lihtne.Tuleb leida endale sobiv. Nt: teha raskemad asjad ennem ära ja siis kergemad või vastupidi. Alustada arvutusi nõudvatest ülesannetest ja lõpetada lugemisülesannetega. Neid võimalusi on palju, tuleb lihtsalt endale leida sobiv.

Selle jutu põhjal tundun endale juba igava inimesena, aga ma tõesti ei arva, et kontrolltööde ajal oleks tore, kui keegi Sinu pealt maha vaatab ja siis teeb näo nagu oleks kõike teadnud. Sina õppisid tol hetkel ka tema eest. Sina kindlustasid sellele inimesele vähemalt kolme. 

Vahepeal tekib selline tunne, et pea kohe lõhkeb. Lihtsalt liiga palju informatsiooni korraga. Liiga palju. Ühel ilusal päeval ma mõtlesin oma ette, et miks mu ajus nii palju infot on mahutatud ja kuidas see võimalik on? Mõtleme nüüd selle peale kui palju mälestusi, laulusõnu, ütlusi, tsitaate, praktilisi teadmisi ning teooriat peas on. Ei tundu ulmeline? Mulle igastahes tundub. Mis mind kõige rohkem tigedaks ajab on see, et õpetajad korrutavad pidevalt, et asi on juba kuuendas, kolmandas või seitsmendas klassis õpitud. Ma vabandan, et ma nii vana olen ja asju unustan. Tõesti, mõned luuletused, mida ma elu jooksul tuupinud olen ei ole ka hetkel meeles. Vabandust. Tõesti.

Seda hariduse ja kooliga seotud mula on mu ajus liiga palju. Kui keegi tahab minuga rääkida sellest, laske käia. Ma tõesti ei viitsi omaette arutada seda sama lolli teemat mitmeid kordi. Miks ma olen selline? Annan Teile lihtsa vastuse. Olen selline olnud aastaid ning kas see, et ma muudan ennast tuleks kellelegi peale minu ja mu perekonna kasuks. Mina nii ei arva, aga olen otsustanud sellega tasapisi alustada. Nagu öeldakse tasa sõuad kaugele jõuad. Lootuses helgema tuleviku poole sellises riigis andke jällegi andeks ei ole võimalik. Muutke süsteeme, mõelgem teiste peale ka peale iseenda ja elu oleks natukenegi parem :) 

Lõpetuseks veel üks tsitaat: 

Loving someone who doesn’t love you is like waiting for a ship at the airport. - Zayn Malik

It's like watching the night sky.!

Millest mul selline tuju blogi kirjutada? Ma ei oska ise ka öelda, aga selle ajendiks on üks laul, mida Facebooki kaudu kuulasin. Täpsemalt Airo seinalt. See laul on kuidagi minu jaoks nii harmooniline ja südamelähedane. 

Selle aja jooksul, mis ma kirjutanud ei ole on nii palju lihtsalt toimunud. Mis kõige tähtsamana tundub, ma olen hakanud oma klassikaaslastega rohkem suhtlema. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga tundub, et on hea :) See õppeaasta on kuidagi teistsugune. Mul on kuidagi rohkem, samas ka vähem aega. Ma ei käi hetkel nädala sees eriti õues ja olen muutunud tagasi selliseks Kellyks, kes ma paar aastat tagasi olin, hall hiireke. Kuid ma ei saa öelda, et ma täiesti samasugune olen, ei. Ma naudin elu rohkem, ma saan inimestega paremini läbi ja kõik tundub tuttav, kuigi samas täiesti teistsugune.

Hakkasin selle õppeaasta alguses autokoolis käima ning esimese kolme korra kohta on isegi hästi, sest ma arvasin, et esimesel tunnil ma ainult autot kohapealt üritangi ära saada, aga sain hakkama. Olen oodanud lubade tegemist niivõrd mitu aastat juba. Siis kui ma viiene olin, teadsin, et tahan kunagi autoga sõita ja nüüd on mul see võimalus.

Tõstsin oma toa natuke aega tagasi jälle ümber ja paigutasin postreid ümber. Ühe seinaga tekkis mul mõtte, mille ma ka täide viin ning kui see valmis on, siis postitan ka siia pildi.

Paar päeva tagasi mõtlesin jälle oma isa peale ning ka teiste peale, kes end ise surma saatnud või siis loomulikku surma surnud. Sel hetkel laulsin Christina Aquilera laulu Hurt. See oli lihtsalt nii suurepärane kooslus. Ma tean, et mõtlen surmadele liiga palju, aga vahest tuleb mul selline tuju ning siis nutan ennast pisaratest tühjaks. 

Täna kuulasin nii palju selliseid laule, mida mu õed kunagi kuulasid. Jube mõelda isegi :) Aga vahepeal tuleb meenutada :) Nagu täna Kustigagi. Rääkisime pikalt eelmisest suvest. Täpsemalt sellest ajast, kui me Käravetel käisime tööl. Meenutada oli üpriski palju, aga nii mõnigi asi jäi meenutamata. Tänu Kustile on mul uus lemmikjäätis ka. Mmm, :P

Praegu kirjutades blogi saan aru, millest ma puudust tundsin. Kirjutamisest. Olen pikemat aega tundnud tühjust enda sees ja nüüd sain ka selle koha täidetud :) Mis kõige parem, minu emme tahab meile kassipoega võtta :) Olen nii õnnelik ja tean juba, mis kassile nimeks panna :) See kass on kindlasti mulle nagu parim sõber. See on lihtsalt suurpärane tunne, kui keegi Sind pikalt kooli- või tööpäevalt koju ootab ja kui jõuad, siis nurrub Su jalge ees, tekitab südames sooja tunde sellega, et tema on õnnelik, et Sina oled kodus. Tunnen sellisest tundest puudust. Jube lihtsalt. Aga loodetavasti on varsti meie majas kiisukene :)

Kuna mu eelmine lubadus läks vett vedama, siis seekord üritan oma lubadust täita ning vähemalt korra või kaks blogi kirjutada nädalas :) Kui ei kirjuta siis on ilmselt muud tegemist, aga blogi peab kirjutama :)

Selleks korraks nägemist ning ilusat nädalat kõigile :)