It's like watching the night sky.!

Millest mul selline tuju blogi kirjutada? Ma ei oska ise ka öelda, aga selle ajendiks on üks laul, mida Facebooki kaudu kuulasin. Täpsemalt Airo seinalt. See laul on kuidagi minu jaoks nii harmooniline ja südamelähedane. 

Selle aja jooksul, mis ma kirjutanud ei ole on nii palju lihtsalt toimunud. Mis kõige tähtsamana tundub, ma olen hakanud oma klassikaaslastega rohkem suhtlema. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga tundub, et on hea :) See õppeaasta on kuidagi teistsugune. Mul on kuidagi rohkem, samas ka vähem aega. Ma ei käi hetkel nädala sees eriti õues ja olen muutunud tagasi selliseks Kellyks, kes ma paar aastat tagasi olin, hall hiireke. Kuid ma ei saa öelda, et ma täiesti samasugune olen, ei. Ma naudin elu rohkem, ma saan inimestega paremini läbi ja kõik tundub tuttav, kuigi samas täiesti teistsugune.

Hakkasin selle õppeaasta alguses autokoolis käima ning esimese kolme korra kohta on isegi hästi, sest ma arvasin, et esimesel tunnil ma ainult autot kohapealt üritangi ära saada, aga sain hakkama. Olen oodanud lubade tegemist niivõrd mitu aastat juba. Siis kui ma viiene olin, teadsin, et tahan kunagi autoga sõita ja nüüd on mul see võimalus.

Tõstsin oma toa natuke aega tagasi jälle ümber ja paigutasin postreid ümber. Ühe seinaga tekkis mul mõtte, mille ma ka täide viin ning kui see valmis on, siis postitan ka siia pildi.

Paar päeva tagasi mõtlesin jälle oma isa peale ning ka teiste peale, kes end ise surma saatnud või siis loomulikku surma surnud. Sel hetkel laulsin Christina Aquilera laulu Hurt. See oli lihtsalt nii suurepärane kooslus. Ma tean, et mõtlen surmadele liiga palju, aga vahest tuleb mul selline tuju ning siis nutan ennast pisaratest tühjaks. 

Täna kuulasin nii palju selliseid laule, mida mu õed kunagi kuulasid. Jube mõelda isegi :) Aga vahepeal tuleb meenutada :) Nagu täna Kustigagi. Rääkisime pikalt eelmisest suvest. Täpsemalt sellest ajast, kui me Käravetel käisime tööl. Meenutada oli üpriski palju, aga nii mõnigi asi jäi meenutamata. Tänu Kustile on mul uus lemmikjäätis ka. Mmm, :P

Praegu kirjutades blogi saan aru, millest ma puudust tundsin. Kirjutamisest. Olen pikemat aega tundnud tühjust enda sees ja nüüd sain ka selle koha täidetud :) Mis kõige parem, minu emme tahab meile kassipoega võtta :) Olen nii õnnelik ja tean juba, mis kassile nimeks panna :) See kass on kindlasti mulle nagu parim sõber. See on lihtsalt suurpärane tunne, kui keegi Sind pikalt kooli- või tööpäevalt koju ootab ja kui jõuad, siis nurrub Su jalge ees, tekitab südames sooja tunde sellega, et tema on õnnelik, et Sina oled kodus. Tunnen sellisest tundest puudust. Jube lihtsalt. Aga loodetavasti on varsti meie majas kiisukene :)

Kuna mu eelmine lubadus läks vett vedama, siis seekord üritan oma lubadust täita ning vähemalt korra või kaks blogi kirjutada nädalas :) Kui ei kirjuta siis on ilmselt muud tegemist, aga blogi peab kirjutama :)

Selleks korraks nägemist ning ilusat nädalat kõigile :)