I'm feeling good.!
Mis järeldusele ma täna koolis jõudsin: tee kui palju oskad, kuidas oskad, aga keegi ikka teeb Sinu pealt maha ja kasutab seda enda huvides. Ausalt öeldes ei meeldi mulle see, kui keegi minu pelat tunnis maha kirjutab või siis kontrolltöö ajal jube kaugelt piilub, et mis mina töösse kirjutan. On see siis normaalne? Mina vähemalt tunnen, et ei ole. Aga eks ma olen natuke imelik ka. Omad kiiksud ja värki.
Kaks päeva koolis olnud ning tunne on nagu juba terve igavik oleks seal käinud. Mõttetus! No jah, eks meil ole seda kooli vaja, aga tunniplaan minu arvates võiks olla paremini koostatud. Andke andeks, kui Teil on teistsugune arvamus. Ma õpin kuus tundi nädalas matemaatikat, aga arvatavasti ei lähe mul enamust sellest vaja. Normaalne.! Olen hakanud mõtlema tõsiselt enda muutmise peal nii sisemiselt kui ka välimiselt. Milleks üldse seda teha on minu peamine küsimus. Aga järeldus on koguaeg üks ja see sama- siis olen ilusam nii seest kui ka väljast, saaksin inimestega paremini läbi ja arvatavasti oleksin rõõmsam koolis.
Miks ma ei ole koolis enamus ajast rõõmus ja selline nagu kodus olen? Selles on süüdi eetika, mida kodus õpetati- koolis peab korralikult käituma, tunnis tasa olema ja kuulama, mida õpetaja räägib. Kas ma tahan seda teha, ei oska öelda, ühte ma tean kindlasti- õpin iseendale ja täpselt nii palju kui tarvilikuks pean. Kuskilt kuulsin, et inimesele jääb ainult 5% loengust meelde kuulmise abil. Loogiliselt võttes, kui teha märkmeid peaks see protsent olema suurem. Inimene peab oskama õppida, kui oma kodutööde tegemisel süsteemi ei kasuta, siis on enam kui kindel põrumine või siis see, et ma ei viitsinud teha. Süsteemi õppimises teha on lihtne.Tuleb leida endale sobiv. Nt: teha raskemad asjad ennem ära ja siis kergemad või vastupidi. Alustada arvutusi nõudvatest ülesannetest ja lõpetada lugemisülesannetega. Neid võimalusi on palju, tuleb lihtsalt endale leida sobiv.
Selle jutu põhjal tundun endale juba igava inimesena, aga ma tõesti ei arva, et kontrolltööde ajal oleks tore, kui keegi Sinu pealt maha vaatab ja siis teeb näo nagu oleks kõike teadnud. Sina õppisid tol hetkel ka tema eest. Sina kindlustasid sellele inimesele vähemalt kolme.
Vahepeal tekib selline tunne, et pea kohe lõhkeb. Lihtsalt liiga palju informatsiooni korraga. Liiga palju. Ühel ilusal päeval ma mõtlesin oma ette, et miks mu ajus nii palju infot on mahutatud ja kuidas see võimalik on? Mõtleme nüüd selle peale kui palju mälestusi, laulusõnu, ütlusi, tsitaate, praktilisi teadmisi ning teooriat peas on. Ei tundu ulmeline? Mulle igastahes tundub. Mis mind kõige rohkem tigedaks ajab on see, et õpetajad korrutavad pidevalt, et asi on juba kuuendas, kolmandas või seitsmendas klassis õpitud. Ma vabandan, et ma nii vana olen ja asju unustan. Tõesti, mõned luuletused, mida ma elu jooksul tuupinud olen ei ole ka hetkel meeles. Vabandust. Tõesti.
Seda hariduse ja kooliga seotud mula on mu ajus liiga palju. Kui keegi tahab minuga rääkida sellest, laske käia. Ma tõesti ei viitsi omaette arutada seda sama lolli teemat mitmeid kordi. Miks ma olen selline? Annan Teile lihtsa vastuse. Olen selline olnud aastaid ning kas see, et ma muudan ennast tuleks kellelegi peale minu ja mu perekonna kasuks. Mina nii ei arva, aga olen otsustanud sellega tasapisi alustada. Nagu öeldakse tasa sõuad kaugele jõuad. Lootuses helgema tuleviku poole sellises riigis andke jällegi andeks ei ole võimalik. Muutke süsteeme, mõelgem teiste peale ka peale iseenda ja elu oleks natukenegi parem :)
Lõpetuseks veel üks tsitaat:
Loving someone who doesn’t love you is like waiting for a ship at the airport. - Zayn Malik
No comments:
Post a Comment