Never gonna be alone.!

Tuli tuju jällegi kirjutada, aga milleski tõsisest muidugi. Nimelt oma isast. Kuulasin seda laulu:

Ma mõistsin, kui väga ma oma isa igatsen. Ma mäletan neid hetki, kus me koos naersime, kui tema minuga mängis. Ikka veel mõtlen ma, et ta on kuskil ära ning tänaval temaga sarnanev inimene on justkui hoop südamesse. Mulle ei ole ikka kohale jõudnud, et teda enam ei ole, et ma ei näe teda enam mitte kunagi. Sügaval sisimas ootan ja loodan ikkagi. Varsti saab sellest nõmedast päevast 7 aastat. Juba. Aeg ikka lendab väga kiiresti. Ma lihtsalt ei suuda.

Ma olin olen ja jään oma issi väikeseks tüdrukuks. Kuid nüüd olen sama palju emme väike tüdruk.

Tõsiselt igatsen teda! Kuid aeg läheb edasi.!